OÜ Mitteldorf on Eesti Töötukassa koolituskaardi partner

Klubide “Tuljak” ja “Nurruklubi” 5. ning “Lootus” ja “Rändajad” 6. õppekäik

Klubide “Tuljak” ja “Nurruklubi” 5. ning “Lootus” ja “Rändajad” 6. õppekäik

Seekordse, 22. mai pärastlõunase õppekäigu marsruudi oli valinud klubi “Rändajad” ning klubi nime iseloomustas see valik rohkem kui sada selgitust. Õppekäik viiski meid rännakule- umbes seitsmekilomeetrisele jalgsimatkale Mummassaarest Merikülla.

Teekond algas RMK Mummassaare puhkeplatsi lähedalt, kus saime end Lennart Meri vaimus kujutleda esimeseks metsasügavustest mere äärde jõudnud soomeugrilaseks. Jalutasime piki merekallast Udria suunas, mööda suurtest jääajast saati rannas pikutavatest rändrahnudest ning saime nuputada, millised lohud on kividesse uuristanud aeg, millised aga muinaseestlased oma kombetalitusteks. Kevadisi kombetalitusi pidas kaldavees ka luigeparv, kellest üsna varsti mööda jalutasime.

Varsti jõudsime aga Udria panga ning savikalda järskude nõlvade alla, kus aastatuhanded savi ja liivakivi kujul meie peale tükk aega ülalt alla vaatasid koos kaldapääsukestega, kelle ümmargused pesaaugud liivakivisse uuristatuna matkajate peade kohal kõrgusid. Udrias mängis loodus meile ka väikese vingerpussi, sest enamasti nii madal ojake oli seekord nõnda rohke veega, et sealt läbisaamine kujunes parajaks seikluseks. Aga kõik on hea, mis hästi lõpeb ja ühel hetkel oli viimane kui üks matkaja ikkagi teisel kaldal.

Teel meenutasime veel piirkonna arengut vaestest kaluriküladest Peterburi haritlaskonna suvituspiirkonnaks, kõnelesime, miks kandis Auvere raudteejaam algselt hoopis Korffi vaksali nimetust, miks tekkis just siia piirkonda üks esimesi bussiliine ning kuidas see kõik kohalikku elu mõjutas. Udria oja suudme juures pöörasime pilgud ka kõrgemale, kus laiub omal ajal kuulus, kuid tänapäeval hääbuv Kotšnevi park ning tõdesime, et kunagisest kuulsast Kotšnevi villast ei ole looduses enam jälgegi.

Lõpuks pöördus pankrannik mere äärest kaugemale ning see tähendas, et olime jõudnud Merikülla. Kivimürakad olid aegamööda kadunud ning ees laiusid ainult pikad kilomeetrid liivaranda. Narva-Jõesuuni me aga edasi liikuma ei hakanud ning Meriküla männi juures pöörasime tsivilisatsiooni rüppe tagasi. Sinimäe muuseumi ees aga ootas meid reisi lõpetuseks supikatel ning pirukad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga